Sven-Erik Enno doktoritöö kaitsmine

29. mail 2014 kell 10.15 kaitseb Sven-Erik Enno TÜ senati saalis doktoritööd "Thunderstorm and lightning climatology in the Baltic countries and in northern Europe" (Baltimaade ja Põhja-Euroopa äikese- ning välgukliima). Juhendajad:Prof Jaak Jaagus (TÜ geograafia osakond), Dr. Piia Post (TÜ Füüsika instituut) Oponent: Dr Michael Kunz (Karlsruhe Tehnoloogiainstituut, Saksamaa) Kokkuvõte: Äikesetormid kujutavad endast olulist ohtu nii inimeste elule kui varale. Välk ja teised ohtlikud äikesenähtused põhjustavad parasvöötmes igal aastal olulise osa ilmaga seotud majanduslikest kahjudest. Käesolev väitekiri uurib äikese ja välgu ajalis-ruumilist jaotust Baltimaades ning Põhja-Euroopas, samuti äikesekliima pikaajalisi muutusi. Töös esitatakse esmakordselt ülevaade Baltimaade äikesekliimast, samuti välgulöökide ajalis-ruumilisest jaotusest Põhja-Euroopas. Keskmine aastane pilv-maa välkude sagedus varieerub 0,01 löögist km−2 a−1 Norra põhja- ja lääneosas 1,08 löögini km−2 a−1 Rootsi edelaosas ja Baltimaades. Keskmine aastane äikesepäevade arv ulatub 2 päevast Põhja-Norras 29,5-ni Leedu lõunaosas. Kõige enam on äikest suvel ja pärastlõunasel ajal, kui päikesekiirgus on kõige intensiivsem. Lisaks on äikest selgelt enam maismaa kohal, kuna see soojeneb tugevamalt kui meri. Baltimaades on mitmed kohalikud äikesemaksimumid seotud kõrgustikega, mis sunnivad õhuvoole tõusma ja soodustavad konvektsiooni. Kõige sagedamini põhjustab äikest soe õhuvool lõunast või kagust, samuti madalrõhukeskme asumine uurimisala kohal. Kõige harvemini on äikest juhul kui Baltimaade piirkonnas asub kõrgrõhukese või valitseb põhjavool. Perioodil 1950-2004 on äikese sagedus Baltimaades langenud, kusjuures suurim langus on toimunud ajavahemikus 1960-1990. Äikese sageduse vähenemine on seostatav pikaajaliste muutustega Põhja-Euroopa suvises atmosfääri tsirkulatsioonis. Perioodil 1960-1990 suurenes äikese tekkeks ebasoodsa põhjavoolu esinemissagedus ning vähenes äikest soodustava lõuna- ja kaguvoolu sagedus. Viimase 20 aasta jooksul on vaadeldavad vastupidised trendid ning äikese esinemissagedus on taas tõsunud. Tulemused näitavad, et Põhja-Euroopa ja Baltimaade äikesekliima on sarnane naabermaade äikesekliimaga. Esitatud andmete põhjal on võimalik hinnata välgu poolt põhjustatud riske erinevates Põhja-Euroopa piirkondades.