Soomuldadest eralduva naerugaasi tekke, ringe ja mõju uurimine tõi Tartu Ülikooli teadlasele Euroopa hinnatuima teadusgrandi

Tartu Ülikooli loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor Ülo Mander pälvis Euroopa Teadusnõukogu juhtiva tippteadlase grandi, et uurida naerugaasina tuntud N₂O ringet madalsoodes ja turbaaladel, selle seoseid üleilmsete kliimamuutustega ning võimalikke maakasutusviise, mis aitaks selle kasvuhoonegaasi teket tulevikus pidurdada.

Naerugaas on üks ohtlikumaid kasvuhoonegaase, mis tekib nii põllumajanduslike alade kui ka kuivale jäänud soode muldades elavate mikroobide elutegevuse tagajärjel ning hävitab stratosfääri jõudes osoonikihti, mis kaitseb Maad ultraviolettkiirguse eest. Kasvuhoonegaasidega seotud kliimamõjust moodustab see hinnanguliselt 6%, kuid selle osakaal üha kasvab nii maakasutuse muutuse kui ka põllumajanduses järjest hoogsamalt kasutatavate väetiste toime tagajärjel. Seega on tegemist looduse aineringes väga olulise teguriga, mis mõjutab pika aja jooksul nii planeedi kui ka inimkonna käekäiku, kuid selle tekke, ringe ja mõjuprotsesside kohta on veel väga palju teadmata infot.

Ülo Mander on oma töörühmaga ökoloogia ja maateaduste instituudis uurinud juba aastaid naerugaasi teket ja sidumist Eesti ja kogu maakera soodes ja kuivendatud turbaaladel. See on andnud väärtuslikke taustateadmisi, mille põhjal liikuda nüüd sama teemaga edasi. Äsja rahastuse saanud viieaastane teadusprojekt võtab vaatluse alla naerugaasi ringe kolmes troopilises madalsoopiirkonnas, mis on seireandmete põhjal N₂O emissioonide tulipunktid: Borneo saare põhjaosa Malaisias, Amazonase madalik Peruus ning Kongo nõos asuv maailma suurim troopikasoode ala, mille lämmastikuringet pole teadlased seni veel lähemalt uurinud.

Image

„Borneol toimus paarkümmend aastat tagasi tohutu soode kuivendamine, et rajada õlipalmiistandusi. Et palmid kasvavad turbamaadel, mida veel omakorda lämmastikväetistega väetatakse, siis mõõdetakse praegu seal maailma suurimat naerugaasi heidet. Peruus asuval vaatlusalal oleme varem uurinud nii loodusliku palmisood kui ka endisel põllumajandusmaal isetaastunud metsades toimuvat. See on piirkond, kus kiire metsakasv aitab N₂O heidet tasakaalustada ja annab lootust, et taastumine on võimalik,“ selgitas Mander projektiga seotud piirkondade valikut. Kuna sood katavad 3-4% maismaa pinnast, kuid neis on talletunud kolmandik kogu Maal leiduvast süsinikust ja ligi viiendik kogu lämmastikust, siis on tegemist üleilmsel skaalal väga oluliste ökosüsteemidega. 

Peale soomullast eralduva N₂O mõõtmise pakub teadlastele huvi seegi, mis rolli mängivad selle gaasi ringes soometsade puutüved ja -võrad. Selleks pannakse Borneol ja Peruus mõõtmisseadmed puuvõrade kohale. „Seejuures soovime uurida, mis toimub troopikapuude lehestikus, kus elab rikkalikult kõiksugu vetikaid, samblaid, samblikke ja mikroobe, mis võivad osa gaasidest õhust ära siduda ja teatud kasvuhoonegaase atmosfääri juurde tekitada,“ rääkis Mander.

Saadud andmete lisamine olemasolevatesse N₂O ringet käsitlevatesse mudelitesse võimaldab hinnata muu hulgas kliimamuutuste mõju lämmastikuringele, ennustada emissioonide kõrghetki, teha ettepanekuid valitsustevahelise kliimamuutuste eksperdirühma (IPCC) aruannete aluseks olevate andmete täiendamiseks ning neil põhinevate maakasutusstrateegiate ja tulevikustsenaariumide kohendamiseks. Seni on Manderi sõnul neis strateegiates lähtutud ennekõike inimtegevusega seotud maakasutuse kliimamõjust, kuid kliimamuutused on mõjutanud märkimisväärselt ka looduslike ökosüsteemide aineringet. Manderi juhitava projekti käigus kogutavad andmed N₂O heite kohta on väärtuslik killuke, mis aitab seda lünka täita.

Euroopa Teadusnõukogult saadud grandi (Advanced Grant) suurus on ligi 3,5 miljonit eurot. Grant on mõeldud juhtivatele tippteadlastele, kes on viimase kümne aasta jooksul saavutanud väljapaistvaid teadustulemusi. Granditaotluse aitas kokku panna Tartu Ülikooli grandikeskuse grandikirjutamisüksus.