Looduspõhine veelahendus jätab loodust toetades linlase jala kuivaks
Meeldiv roheline elukeskkond vajab vett. Samas on liiga palju vett linnas halb, sest siis on linlased jalgupidi vees. Loodusest inspireeritud looduslikele protsessidele ja kohalikele taimeliikidele tuginevad sademeveelahendused aitavad linnakeskkonnas aina süveneva äravooluprobleemiga oskuslikumalt tegeleda, kirjutatakse Novaatoris.
Ettevõtte 4people maastikuarhitekt Gen Mandre ja Tartu Ülikooli keskkonnatehnoloogia kaasprofessor Margit Kõiv-Vainiku tutvustasid looduspõhiste lahenduste kasutusvõimalusi ja lisandväärtusi seminaripäeval „Vee teed linnas“.
Ettekandes kõlanud peamised sõnumid:
- Kitsas linnakeskkonnas saab looduspõhiseid lahendusi kombineerida tavapärase äravoolusüsteemiga, et tagada parimad tulemused.
- Looduspõhised lahendused pakuvad peale sademevee probleemiga tegelemise ka palju lisandväärtusi, mis loovad keskkonna, kus kõigil on hea elada.
- Kohalikele taimeliikidele tuginedes ja Põhjamaade kogemustest õppides saab ehitada looduspõhiseid sademevee terviklahendusi hõlpsasti ka Eesti ilmastikutingimustes.
- Looduspõhiste sademeveelahenduste kavandamisse peab kaasama eri osapooli ja nendeks tuleb eeldused luua juba üldplaneeringus.
Tänapäeval on linnades üha enam suuri kõvakattega alasid, näiteks ehitised, teed ja parklad, mis ei lase sademeveel looduslikult maapinda imenduda. Vesi suunatakse üldjuhul otse äravoolusüsteemi, mis võib tugevate vihmade ajal olla ülekoormatud, mille tagajärjel tekivad üleujutused. Probleem süveneb tõenäoliselt tulevikus veelgi, kuna kliima jätkuv soojenemine põhjustab aina rohkem äärmuslikke sademeid.
Gen Mandre toonitas ettekandes, et looduspõhised sademeveelahendused saavad sellises olukorras äravoolusüsteemile tuge pakkuda, aidates üleliigseid veekoguseid immutada, puhverdada ja puhastada. Ühtlasi saavad need üleliigse vee vajadusel linnast välja juhtida, tagades samas ilusa rohelise elukeskkonna jaoks piisavas koguse vett.
Linnas, kus ruumi on vähe ja kõvakatet palju, peab kasutama looduspõhistest ja tavapärastest torustiklahendustest kombineeritud süsteemi. „Need lahendused toetavad üksteist – juhul kui looduspõhised lahendused sademevett täielikult käidelda ei suuda, tuleb ülevooluna appi torustik, ja jällegi vastupidi, kui torustik toimib täisvõimsusel, siis on abiks looduspõhised süsteemid, mis näiteks vooluhulkasid puhverdavad,“ selgitas Mandre.
Maastikuarhitekti sõnul peaks looduspõhiste lahenduste kavandamisele mõtlema juba üldplaneeringu tasandil, sest need vajavad tihti ruumi, mida võib linnas olla raske leida. „Üldplaneeringu tasandil loome eeldused selleks, et detailsemaks minnes oleks meil võimalik neid lahendusi kuhugi kavandada ja projekteerida,“ rääkis Mandre.
Tema hinnangul oleks kõige parem lahendus kogu ala tervikplaneerimine. See sisaldab nii sini-rohealade kujundamist kui ka loodusliku mitmekesisuse, multifunktsionaalsuse ja esteetilise väärtuse suurendamist. Terviklahenduse saavutamiseks on vajalik koostöö ja kõigi osapoolte, sh otsustajate, teadlaste, keskkonnakaitsjate, planeerijate, projekteerijate, inseneride, ehitajate, hooldajate ja kogukonna kaasamine.
Looduspõhistel sademeveelahendustel on erinevad, tihti kattuvad funktsioonid, näiteks sademevee kogumine, immutamine, puhverdamine, ärajuhtimine või puhastamine. Kui planeerimine käib suuremalt tasandilt väiksemale, siis looduspõhiste lahenduste kavandamine peaks liikuma väiksematelt aladelt suuremale. „Lihtsaim on juba sademevee tekkekohas ehk kruntidel-kinnistutel äravoolu käitlema hakata, et suuremaid probleeme ennetada,“ selgitas Mandre.
Peale sademevee äravoolu probleemiga tegelemise pakuvad looduspõhised lahendused palju lisandväärtust ja hüvesid:
- hea ja meeldiv elukeskkond – puhkealad ja maastikuelemendid, kõrgem kinnisvara väärtus, vähem kuritegevust;
- puhas elukeskkond – puhtam vesi ja õhk linnaruumis tagavad elanikele parema tervise ja heaolu, vähenevad üleujutused ja müra;
- suurem elurikkus – täieneb sini- ja rohevõrgustik, mis liidab elupaiku ja loob neid eri liikidele juurde;
- kliimamuutuste leevendamine – väheneb õhutemperatuur ja kuumasaare efekt, taimed seovad enam süsihappegaasi.
„Looduspõhine sademeveesüsteem on põhimõtteliselt jada erinevatest lahendustest, mis on omavahel ühendatud, tagades vee loomulikuma liikumise ka linnakeskkonnas,“ sõnas Mandre. Selles jadas paiknemise järgi saab neid jaotada kolme rühma. Esmalt need, mis sobivad vihmavee tekkekohale kõige lähemale. Juba suuremate sademeveekoguste käitlemiseks sobivad seevastu põhiliselt viibeaega suurendavad lahendused. Eelnevalt kraavide ja torustikega kogutud vett saab käidelda aga suuremamõõdulistes jada lõppu sobivates lahendustes.
Margit Kõiv-Vainik tõi ettekandes näiteid, milliseid lahendusi sobib nendes veevoolu eri lõikudes kasutada.
Vihmavee esmane käitlemine tekkekoha juures:
- rohekatus – haljastatud katused, mis vähendavad äravoolu mahtu ja kiirust;
- rohesein – nn vertikaalne aed, taimedega kaetud sein;
- sademevee kogumine – sajuvesi kogutakse näiteks tünnidesse ja kasutatakse kinnistul.
Kõiv-Vainik rõhutas, et see nimistu võiks olla pikemgi ja neid lahendusi saab kasutada igasuguses kliimas. „Meil on häid näiteid nii Soomest kui ka Rootsist. Lihtsalt neid ehitades peab ka sellele mõtlema, millised ilmastikutingimused meil on,“ lisas kaasprofessor.
Väiksemad nii tekkekohale kui ka keskjooksule sobivad viibeaega ja immutust suurendavad looduspõhised sademeveelahendused, näiteks:
- imbkaev – maa-alune mahuti, millesse sajuvesi ajutiselt kogutakse ja kust see pinnasesse imbub;
- vett läbilaskev katend – suure veejuhtivusega tehislik maapinna kate, millest enamik sademeveest läbi nõrgub;
- imbkraav – poorse materjaliga täidetud kaevikud sademevee kiireks immutamiseks;
- nõva ehk viibekraav – laugete kallastega madal, lineaarne veega püsivalt või ajutiselt täidetud ala sademevee immutamiseks ja ärajuhtimiseks;
- puhverriba – kaldega taimestatud alad, mis kannavad sademevee ühtlaselt mitteläbilaskva kattega aladelt ära järgmiste lahendusteni;
- vihmapeenar – valitud taimestikuga ja pinnasega täidetud ala, kuhu juhitakse sademevee äravool, selle koguse vähendamiseks ja vee puhastamiseks.
Kõiv-Vainik rääkis ettekandes, et neid lahendusi kasutatakse juba praegu päris palju kombineerituna torustikuga. „See tähendab, et me saame lahendada linnaruumis vihma äravoolu probleemi, puhverdades neid vee koguseid, mis tänavatel tekivad,“ sõnas ta.
Suuremad sademevett puhverdavad ja reostusest puhastavad looduspõhised sademeveelahendused, näiteks:
- imbväljak – reljeefi madalam ala, mis on suurte sadude korral ajutiselt üleujutatud ja mõeldud sademevee immutamiseks ja puhverdamiseks;
- sademevee tiik – veekogu, mis on rajatud sademevee kogumiseks ja puhastamiseks;
- tehismärgala – madala veetasemega taimestatud liigniiske ala, mis pakub kõiki eelnevaid funktsioone ja taga puhta vee jõudmise looduslikku veekogusse.
„Me oleme näinud palju toredaid näiteid sellest, et head looduspõhised lahendused ongi multifunktsionaalsed, aidates äravoolu probleemiga ja tagades meile puhtama elukeskkonna,“ ütles kaasprofessor. Ta rõhutas, et looduspõhiste lahenduste kavandamisel ja õnnestumiseks peab kindlasti arvestama kohalike oludega. „Peab täpselt teadma, milline on ala hüdrogeoloogiline pilt – kus on põhjavee tase ja millised on sademevee vooluhulgad. Samuti tuleb arvestada, et mitu kuud aastas on meil kõik lume ja jää all,“ rääkis Kõiv-Vainik.
Ehitusel peab kasutama temperatuuride vaheldumisele vastupidavaid materjale ja taimestikku, mis jääks ellu ja tagaks, et kogu hüdraulika süsteemis toimiks, ning lahendus näeks ka ilus välja. „Oluline ei ole siiski mitte ainult see, kuidas me lahendused valmis ehitame, vaid just hooldus, mis tagab süsteemi pikemaajalise tõrgeteta toimimise,“ lisas kaasprofessor.
Meil on palju edukaid õpetlikke näiteid naaberriikidest ja sarnase kliimaga piirkondadest, kuid vähe kohalikku kogemust. „Kui meil on piisavalt kogemust looduspõhiste lahendustega Eesti oludes, siis me oleme võimelised välja töötama terviklahendusi ja suuniseid, mis on kõige sobivamad meie linnadele,“ toonitas Kõiv-Vainik.
