Inauguratsiooniloeng Prof Ivika Ostonen-Märtin

Taimede juured kasvavad üldjuhul mullas. Nad ankurdavad taime mulda ning varustavad teda vee ja toitainetega. Juurte kasvamise ja talitlemise käigus viiakse maa alla suur hulk fotosünteesi protsessis atmosfäärist seotud süsinikku. Nende süsinikühendite edasine saatus mullas on viimasel kümnendil just kliimamuutuste valguses pälvinud erilist tähelepanu, sest tähtis on mõista protsesse, mille käigus süsinik aastakümneteks, -sadadeks või veelgi kauemaks mulda seotakse.

Peenikeste juurte rakkude sees, vahel, pinnal ja lähiümbruses kihab vilgas elu. Juurtest alguse saanud toiduahelatesse võib kuuluda miljardeid organisme: bakterid, arhed, seened, nematoodid, lülijalgsed, vihmaussid ja lõpuks ka imetajad. Osa organisme on otseses sõltuvuses juureeritistega mulda saabuvatest suhkrutest ja muudest orgaanilistest ühenditest, teine osa toitub kas elusatest või surnud juurtest või omakorda juurtest toituvatest organismidest. Kõikide nende elutegevuse tulemusena vabanevad mulda taimele vajalikud toitained, paraneb mulla struktuur ja kasvab elurikkus ning maa alla salvestub atmosfäärist rohkem süsinikku.

Professor Ivika Ostonen-Märtin tutvustab inauguratsiooniloengul taimejuurte tähtsust ökosüsteemide süsiniku- ja muudes aineringetes ning nende rolli taimekoosluste kohanemisel keskkonnamuutustega. Erilist tähelepanu pälvivad uued nutikad lahendused, kuidas vaadelda ja hinnata mullas kasvavat ja talitlevat, kuid silmale nähtamatut taimeosa. Tehnoloogia ja molekulaarsete meetodite ülikiires arengus oleme lähedal sellele, et seni väga aeganõudev ja keerukas ökosüsteemide maa-aluse osa uurimine muutub reaalajas jälgitavaks ja mõõdetavaks. Nii avanevad võimalused mõista neid võtmeprotsesse, mis tagavad elurikaste ökosüsteemide kohanemise ja säilimise ning on aluseks ka ökosüsteemide targale ja säästlikule majandamisele.

Professor Ivika Ostonen-Märtin lõpetas Tartu Ülikooli 1995. aastal botaanika ja ökoloogia erialal, jätkas õpinguid taimeökoloogia ja ökofüsioloogia magistrantuuris ning tegi teadustööd uurimisprojektide juures, millest kasvas välja ka tema doktoritöö teema. Aastatel 1999–2001 töötas ta lisaks doktorantuurile Eesti metsakaitsealade võrgustiku projekti juures botaanikuna. Uusi juureökoloogia metoodikaid käis ta õppimas Soome Metsauurimisinstituudis (METLA) ja Rootsi Instituudi stipendiaadina Rootsi Põllumajandusülikoolis (SLU). 2003. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja „Peente juurte struktuur, dünaamika ja osatähtsus kuusiku netoproduktsioonis sõltuvalt kasvukohatingimustest“.
Alates 2004. aastast on Ivika Ostonen-Märtin töötanud Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis teaduri ja seejärel vanemteadurina. Alates 1. jaanuarist 2021 töötab ta juureökoloogia professorina. Oma uurimistöös keskendub ta ökosüsteemide maa-aluse osa ökoloogiale, ennekõike taimede juurte ja nendega seotud risosfäärikoosluste talitlemisele ning kohanemisele erinevates kliima- ja keskkonnatingimustes. Uurimistöö üks oluline rakenduslik eesmärk on kvantitatiivsete ainevoogude hindamistäpsuse suurendamine ning uute, vähem aega ja ressurssi nõuvate uurimismetoodikate arendamine. Tema tööd uurimuste tsüklis „Juurtoitumise strateegiad metsade jätkusuutlikkuse tagamisel muutuvates kliima- ja maakasutuse tingimustes“ hinnati 2014. aastal riikliku teaduspreemiaga.