Doktoritöö: inimtegevus pärsib metsade kasulikku kliimamõju

Metsaökosüsteemid kujutavad olulist looduspõhist viisi kliimamuutuste ohjeldamiseks. Kuigi suur osa metsadest toimib oodatul kujul, leidub neidki, kus nende vee- ja süsinikuringlus on inimmõju tõttu pärsitud, selgus Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritööst.

Bruno Montibeller kaardistas väitekirjas, kuidas mõjutab inimtegevusest lähtuv metsade seisundi halvenemine metsade ökoloogilisi funktsioone. "Palju räägitakse sellest, kuivõrd oluline on võimalikult palju metsa alles hoida. Mind huvitas rohkem see, milline on nende metsade kvaliteet ehk suutlikkus pakkuda olulisi ökosüsteemi teenuseid, seda eriti kliimamuutuste tingimustes," rääkis doktoritöö autor.  

Suures pildis polnud olukord veel kõige hullem. Sellegipoolest on oluline vähenenud ökoloogilise võimekusega metsadele tähelepanu pöörata, sest juba lähitulevikus võib olla selleks liiga hilja. Selliste metsade puhul tuleks leida viise ja tehnikaid, kuidas nende aineringlust toetada ja tugevdada.

Doktoritöö uuris Brasiilia, Baltikumi ja Euroopa metsade seisundi muutumist viimase 20 aasta jooksul. Brasiilia troopiliste metsade puhul selgus, et raiemahtude vähendamist pooldavate algatuste toel ongi raiemahud kahanenud. Samas on kasvanud metsade fragmenteerumine ehk killustumine, mille tulemusel lõhutakse mets üksteisest isoleeritud saarekesteks. 

"Metsade raiumine on Brasiilia vihmametsades liikunud lõunapoolsetelt aladelt rohkem keskele. Metsad, mis enne olid terviklikud ja puutumatud, on nüüd aina enam killustunud," kirjeldas Montibeller. 

Seetõttu väheneb aja jooksul Brasiilia Amasoonias järelejäänud metsafragmentide keskmine suurus. Kasvav metsa killustumine kahandab metsa elurikkust ja soodustab kasvuhoonegaaside heitmeid ning süsinikukadusid.

Ida-Euroopa eripärad

Baltimaade puhul ilmnes, et viimase paarikümne aastaga on kevad ja sügis muutunud pikemaks. See omakorda tähendab, et puud lähevad lehte varem ja langetavad need hiljem. Selle tagajärjel jõuab rohkem vett aurustuda, eriti hiliskevadel ja varakevadel. Kuigi suurem veeaurustumine ei ole metsade ökosüsteemile otseselt kahjulik, võib sellel olla soovimatu mõju piirkonna veeringele. Suveperioodil võib seetõttu sagedamini jääda mulda vähem vett, mis omakorda suurendab põuaohtu.

"Kui suvel veeaurustumine väheneb, siis väheneb ka metsa loomulik võime siduda atmosfäärist süsinikku," märkis Montibeller. Baltikumi metsade kogupindala jäänud enam-vähem samaks. See ei tähenda siiski, et nendelt aladelt poleks metsa raiutud, vaid metsaalasid pole muudetud suures mahus näiteks põllu- või elamumaaks.

Samuti selgus doktoritööst, et ligikaudu kolmveerand Euroopa puutumatutest metsamassiividest, mis peamiselt asuvad Ida-Euroopa riikides, toimivad süsinikusidujana. Ülejäänud neljandiku puhul on süsiniku sidumisvõime langenud. See tähendab, et nad ei toimi nii, nagu oleks vaja kliimamuutuste pidurdamiseks. "Need metsad nullivad umbes 20 protsenti süsinikusidujana toimivate metsade positiivsest mõjust," arutles Montibeller.

Doktoritöös kasutatud andmed koguti satelliitide kaugseire abil. See võimaldas analüüsida mitte ainult seda, kuidas on muutunud metsade süsiniku- ja veeringlus, vaid täpsemalt ka seda, kus need muutused on aset leidnud.

Bruno Montibeller kaitses geoinformaatika erialal doktoritööd "Evaluating human-induced forest degradation in different biomes using spatial analysis of satellite-derived data" ("Inimmõjust põhjustatud metsade degradeerumise hindamine erinevates bioomides kasutades satelliitandmete ruumianalüüsi") 6. detsembril Tartu Ülikoolis. Uurimuse juhendajad olid Tartu Ülikooli professor Ülo Mander ja kaasprofessor Evelyn Uuemaa. Oponendiks oli Cornelius Senf Müncheni Tehnikaülikoolist.

Loe uudist ka ERRi portaalist Novaator.