Geograafia ajalugu

Geograafiateaduse ajalugu Eestis

Autor prof Ott Kurs

Teadus omaette teadmiste sfäärina, oma normide ja väärtustega, pärineb 16. saj teisest poolest. Euroopa kultuuripärandi ühtsus peegeldub selgesti teadusasutuste koosseisus ehk teaduse institutsionaalstruktuuris. Igal sellisel asutusel on olnud oma hiilgeaeg: 18. sajandil teaduste akadeemiad, 19. sajandil ülikoolid ning 20. saj 1. poolel mitmesugused uued uurimisasutused. 18. saj arenes välja teaduste akadeemiate võrk, kuhu koondus põhiline uurimistöö kuni 19. sajandi keskpaigani.

Teaduslik uurimine siirdus ülikoolidesse alles Humboldti ajal. Göttingeni ja Berliini ülikoolist levis selline süsteem üle kogu Euroopa, Inglismaale küll alles 1930. aastail. Ülikoolide õppeainete struktuurist johtus see, et möödunud sajandi 2. poolel moodustus teaduste akadeemiate kõrvale rohkesti teadusseltse, mis toimisid rööpselt ülikoolidega. Nad olid ülikoolide jäikadest institutsioonidest dünaamilisemad ning reageerisid teaduselu muutustele paremini. Nende poolt tuli rida algatusi rakendusuuringute läbiviimiseks. Viimastele tuginedes moodustati erialaseid kõrgkoole ja uurimisinstituute. Nii kujunes välja teadusliku uurija amet. Ka ülikoolide jt kõrgkoolide sisejaotused omandasid üha enam uurimisüksuse ilme. Haridust andev ülikool oli muutunud uurimisülikooliks. Teise maailmasõja ajal ja järel kujunesid Euroopas uurijate rühmad, kes hakkasid täitma tellimusi ning arendama välja uurimisprojekte. Teadusuurimusi hakati pidama majanduskasvu eelduseks. Riigid hakkasid looma teadust finantseerivaid asutusi. Suurbritannias oli selleks Research Council, Saksamaal Forschungsgemeinschaft, Prantsusmaal Centre National de la Recherche Scientifique, Skandinaaviamaades Forskningsråd ning Soomes Valtion tieteelliset toimikunnat, millest 1970. a moodustati Suomen Akatemia. Viimane on omalaadseks riiklikuks asutuseks maailma akadeemiate seas, sest tema ülesandeks on vaid teaduse juhtimine ja finantseerimine. Meil on selliseks riiklikuks organiks pärast taasiseseisvumist rajatud Eesti Teadusfond.

Geograafia areng ja geograafiaasutuste kujunemine

Paljusid teadusi ühendavad akadeemiad olid eeskujuks vanimatele geograafilistele teadusasutustele – geograafia seltsidele. Nende liikmeteks olid alguses eri teadusharude esindajad, keda ühendasid uurimisreiside korraldamine ja oma maa tundmaõppimise edendamine. Seltsid olid loodud kosmograafia ehk maailma kirjeldamise vaimus. Nende vahendusel kujundati geograafilist haridust ning pandi laiem alus geograafia õppeainele ülikoolides, kus seni oli abiteadustena õpetatud vaid geograafia üksikküsimusi. Kaasaegse geograafia rajajaks tuleb pidada Alexander von Humboldti (1769–1859), kes oma peateoses Kosmos käsitles kogu loodust. Ferdinand von Richthofen (1833–1905) piiras geograafia uurimisobjekti maakera pindmikuga, jättes sellest välja astronoomiale ja geoloogiale kuuluva. Inim- ehk antropogeograafia alusepanijatena tuntakse Carl Ritterit (1779–1859) ja Friedrich Ratzelit (1844–1904). Geograafia õppetoolid rajati Saksamaa ülikoolides küll alles 1870. aastail. Ülikooli geograafiat pidas koos õpetamisele tuginev institutsionaalstruktuur ning alles esimesed õppejõud andsid õppeainele teadusliku sisu. Uuele õppeainele loodi ka oma ajalugu. Selle uue õppeaine sidemed nõrgenesid paljudele teadustele tuginevate geograafia seltsidega, mõningatel juhtudel aga siirdusid seltsid ülikooligeograafide juhtimise alla. Naaberteaduste eraldumine kajastus ka seltside publikatsioonides. Mõnes riigis kujunesid vanade, paljusid teadusharusid koondavate, geograafiaseltside kõrvale uuema suunitlusega geograafiaseltsid.

Kaasaja geograafia tugineb täielikult oma õppeaine institutsioonile. See kujunes välja olukorrast, kus geograafia ajaloo rekonstrueerimine ja strateegia akadeemilise õppeainena olid samade isikute, esimeste geograafiaprofessorite kätes. Iga uus geograafia suund otsis oma programmile suunanäitajaid euroopalikus teaduspärandis. Õppeaine institutsiooni tekkimisel hakkas niisiis kujunema ka geograafia sisu. Selleks esitati küsimus: Mis on geograafia? ning hakati sellele vastuseid otsima. Varasemal ajal oli küsitud: Kuidas peaks geograafiat õpetama? Nii rajasid esimesed geograafiaprofessorid nii geograafia traditsiooni kui ka strateegia. Lähtekohtadeks olid Humboldti kosmograafia (universumi kirjeldus), Immanuel Kanti (1724–1804) koroloogia (levilateadus) ja Ritteri geographia vera (tõsigeograafia) ja historia (ajalugu). Just viimastega seonduski uus õppeaine tugevamini, sest vana geograafia oli olnud abiõppeaineks ajaloole ja riigiõpetusele, aga ka sõjateadusele. Riigi- ja halduspoliitiliste piiride poolt etteantud maa-alasid peeti aga uuele iseseisvale õppeainele mitte-iseloomulikeks ja nii hakati käesoleva sajandi alguses otsima omi looduslikke maa-alasid. Saksamaal leiti selleks Landschaft ehk pinnaehitusele tuginev maakond, Prantsusmaal looduse ja kohaliku kultuuri poolest ühtne pays ning Suurbritannias impeeriumile kuuluvad suured looduspiirkonnad. Piirkonna kõrval kujunes teiseks geograafia tugisambaks Ratzeli seisukoht inimese ja looduse omavahelisest suhtest.

Kvantitatiivmeetodite levimisel, mis langes ühte majanduskasvu aastatega, tõusis veelkordselt esiplaanile koroloogiline suund. Hakati tähelepanu pöörama ideede ja innovatsiooni ruumilisele difusioonile ning töötati välja hulgaliselt mudeleid, mida hiljem hakati kasutama naaberteadustes, nt bioloogias.

1960. aastail tuli käibele sõnaühend sotsiaalne tellimus. Teadust hakkasid sise- ja välistegurid mõjutama kordamööda. Geograafia õpetamine kasvas vastavalt kõrgkooli institutsioonide laienemisele. Protsess peatus 1970. aastate alguses. Seejärel hakkas geograafia laienema väljaspoolt kõrgkoole tuleva finantseerimise abil. Raha ei läinud enam asutustele, vaid otseselt uurijatele ja nende rühmadele. Geograafia õppeaine identiteet hakkas sellega langema. Üha suurem osa uurimustest sooritatakse lepinguliste tellimuste alusel. Vastavalt massiteabevahendite arengule on kasvanud ka geograafia tähtsus koolituses ja teabealase õppeainena.

Kõrghariduse ja teaduse algus Baltikumis

Haridus- ja teadusasutuste kujunemine Eestis jt Baltimaades on suuresti sõltunud välisteguritest, mille all tuleks mõista eriti poliitilist olukorda. Asendist johtuvalt liitus Eesti Euroopa kultuuripiirkonnaga alles 13. saj, mil Lääne- ja Kesk-Euroopas oli lõpule jõudnud esimeste ülikoolide kujunemisjärk. Eeskujuks sai eriti Pariisi Ülikool, kus olid välja kujunenud moodsa ülikooli tunnusjooned, nt see, et ülikoolis võisid õpetada vaid teaduskraadiga õppejõud. Kesk-Euroopas 14. saj keskel alanud uute ülikoolide rajamine ulatus 15. saj algusse. Esimene ülikool Läänemere piirkonnas rajati 1419 Rostockis; järgnesid ülikoolid Greifswaldis (1456), Uppsalas (1477) ja Kopenhagenis (1479). Edasiseks ülikoolide rajamise tõukejõuks sai 16.–17. saj protestantismi levitamine võitluses katoliikluse vastu. Nii toimus see ka Baltikumis. Koolihariduse uuendajatena tegutsesid Leedus protestandid, kelle poolt rajati 1536. aastal Vilniuses oma kool. Selle rajajad aeti aga maalt välja ja kool suleti 1542. Protestantlikule ülikoolile pandi alus 1544 hoopis naabruses, Königsbergis, kus trükiti ka 1547 esimene leedukeelne raamat. Vilniusse asutati 1570 hoopis jesuiitide kolleegium, millest 1579 kujundati ülikool. Läti ja Eesti alasid nimetati kuni 1561. aastani Liivimaaks.

16. saj alguses tõusiski päevakorda kõrgkooli rajamine, tagamaks preestrite koolitamine. Lähim ülikool, kus liivimaalased õppisid, oli Rostock. Uppsalasse õppima suundujaid oli vähe. Uue kõrgkooli asupaigaks kaaluti (Vana-)Pärnut ja Tartut. Seoses Läti ja lõunapoolse Eesti siirdumisega Poola valdusse, rajati Tartusse 1583 jesuiitide gümnaasium. Lisaks gümnaasiumile asutasid jesuiidid Tartus tõlkide seminari. Poola-Rootsi sõja tõttu katkes gümnaasiumi ja tõlkide tegevus 1601. Rootsis oli vahepeal hääbunud Uppsala ülikool küll 1593 taastatud, kuid õppetöö kiratses ja rootslased tavatsesid õppida Saksamaal. 1620. aastail sai Uppsala ülikool siiski jalad alla ning Rootsi võimud hakkasid uusi ülikoole kavandama selliselt, et need ümbritseksid emaülikooli poolringina. Nendeks saidki Tartu (1632), Greifswald (taastati 1638), Turu (1640) ja Lund (1668). Tartus rajatud Academia Dorpatensis tegutses küll sõjast tingitud vaheaegadega ja mitmes linnas (vahepeal Tallinnas, lõpus Pärnus), kuid selle struktuur ja töökorraldus oli samasugune kui teistes Euroopa ülikoolides. Kogu teadustegevus oli koondunud ülikooli, mistõttu teadussaavutuste tarbijaks oli kõrgharidus ise. Geograafia õpetamine oli ühendatud matemaatika ja astronoomiaga, millega seostusid veel mitmed rakendusained (geodeesia, inseneriteadus jm). Kiiresti arenes kartograafia, tugevad olid ajaloo- ja riigigeograafia traditsioonid. Seoses ülikooli (algselt gümnaasiumi) rajamisega algas Eestis ka raamatute trükkimine. Seoses Põhjasõjaga siirdus ülikool Pärnu, kus see 1710 lakkas olemast.

Ülikool ja teadusseltsid Eestis

1710 hõivati Eesti ja põhjapoolne Läti Venemaa poolt. Baltikumi lõunapoolmik jäi Poola-Leedu riigi koosseisu; seal tegutses edasi katoliiklik Vilniuse akadeemia, mille sidemed Venemaa koosseisu läinud aladega olid minimaalsed. Tartu ülikooli taastamisega uued võimud ei rutanud ja nii katkes teadusliku arengu järjepidevus Eestis. Selle asemel rajati Ingerisse Neva jõe suudmesse Venemaa uus euroopalik pealinn Peterburi. Rootsi ajal oli selle kohal olnud kaubalinn Nyen ehk Nevanlinna. Uude pealinna rajati 1724 Peterburi Teaduste Akadeemia, kuhu kutsuti tööle silmapaistvaid teadlasi Saksa- ja Prantsusmaalt. Seal leidsid rakendust ka Eestist ja Lätist võrsunud saksa päritolu teadlased. Aastail 1735–1798 toimis akadeemia koosseisus geograafia departemang, mille ülesandeks oli kaartide koostamine. See oli maailmas üks esimesi tsentraliseeritud kartograafiaasutusi. Poola koosseisus olnud Kuramaal rajati hertsog Peter Bironi poolt Jelgavas (Miitavis) akadeemiline gümnaasium Academia Petrina. Pärast Kuramaa hertsogkonna liitmist Venemaaga hakkas Academia Petrina taotlema enda ülikooliks kujundamist. 1792 asutati Riias põllumajandusselts Livländische Gemeinnützige und ökonomische Sozietät (Liivimaa üldkasulik ja ja ökonoomiline Sotsieteet), mis siirdus 1813. aastal Tartusse. Seltsil oli haruasutusi, katsejaamu ja laboratooriume ning anti välja trükiseid.

1802 taastati Vene keisri manifestiga ülikool Tartus. Kuigi teadus moodustas siis veel suurelt osalt õpetamise kõrvalprodukti, oli ta omandanud juba omaette eesmärgi ja saanud ülikooli õppejõu esimeseks tunnuseks. Tollane Tartu Ülikool arenes tihedates sidemetes Saksamaa teaduskeskustega. Nagu varemgi, hakkas ülikoolis tegutsema neli teaduskonda: arsti-, filosoofia-, õigus- ja usuteaduskond. Ülikoolis moodustati üldajaloo, statistika ja geograafia ning Venemaa, eriti Eesti-, Liivi- ja Kura- ning Soomemaa ajaloo, statistika ja geograafia professuurid. Et geograafias valitses riigiteaduslik suund, siis pöörati tähelepanu riikide maa-ala ja piiride, loodusolude ja -varade, rahvastiku, majanduse, riigikorra, asutuste, embleemide ja vaatamisväärsuste tutvustamisele. Koos matemaatika ja astronoomiaga käsitleti matemaatilist geograafiat, geodeesiat ja kartograafiat. Loodusgeograafia oli nõrgalt arenenud, seda õpetati vaid seoses füüsikaga. Loodusteaduste arengut Tartu Ülikoolis mõjutas Humboldti uurimisreis Venemaale, mille vältel ta külastas 1829 ka Tartut. Humboldti reis andis Tartu õpetlastele tõuke samalaadsete uurimisreiside korraldamiseks Venemaa vähetuntud aladele. Rohkesti Tartu Ülikooli kasvandikke leidis tööd Peterburi Teaduste Akadeemias. Kuulsaimad neist olid akadeemikud Karl Ernst von Baer (1792–1876) ja Alexander Theodor von Middendorff (1815–1894). Tartu Ülikooli kasvandike eestvedamisel rajati ka 1845 Vene Geograafia Selts. Eesti ala mineviku, keele ja kultuuri uurimiseks rajasid Tartu Ülikooli õppejõud 1838 Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES, Gelehrte Estnische Gesellschaft). Baltimaade looduse uurimiseks loodi 1853 Tartus Loodusuurijate Selts (LUS, Naturforschrer-Gesellschaft bei der Universität Dorpat). Mõlemas seltsis oli esindatud ka geograafia tolleaegses mõistes. ÕESis oli geograafia seotud ajalooga, LUSis aga geoloogia jt loodusteadusteadustega.

Iseseisev geograafia selts rajati Tartu Ülikooli sellehuviliste õppejõudude poolt 1881 (seitse aastat enne Soome Maateaduse Seltsi), mis aga hääbus juba 1889. Põhjuseks oli Tartu ülikooli venestamine, mille tagajärel saksa keelt kasutanud õppejõud rändasid välja, põhiliselt Saksamaale. Venestamisest tulenenud sidemete nõrgenemine Euroopaga ning uute õppejõudude sissetoomine Venemaalt aeglustas Tartu ülikoolis mitmete teadusharude, sealhulgas ka geograafia väljakujunemist. Tartu hakkas teistest Baltoskandia teaduskeskustest maha jääma. Nii rajati 1901 geograafia erakorraline ja 1912 korraline professuur Helsingisse ning 1909 geograafia professuur Lundi ülikooli. Nagu mainitud, sai geograafia institutsionaliseerumine alguse Kesk-Euroopast, Saksamaalt.

Geograafia institutsioonid Eesti iseseisvuse tingimustes

Seni oli teadus Eestis arenenud lahus eestikeelse ühiskonna arengust, sest Eesti oli mitme sajandi jooksul moodustanud osa naaberrahvaste poolt rajatud suurematest ühiskondadest. Teadustegevust kandsid mitte põhirahvuse, vaid vähemusrahvuste esindajad. Tartu ülikooli töökeeltena oli kasutatud kas teaduses üldlevinud (Rootsi ajal ladina, 1802-1889 saksa) või mõnda riigikeelt (1890-1918 vene, 1918 saksa). 1918 rajatud Eesti Vabariigis hakati arendama eestikeelset ühiskonda teenindavaid institutsioone. Nende seas olid ka haridus- ja teadusasutused, mis seni olid teineteisest lahus toiminud. Et tsaariaegses Tartu ülikoolis oli puudunud geograafia professuur, polnud ülikool kuigivõrd seotud maateaduse õpetajate koolitamisega.

1919 taasavatud Tartu ülikool sai eestikeelseks. Esialgse kava kohaselt pidi geograafiaprofessuuri täitma Tartu ülikooli kasvandik, hilisem meteoroloogia ja geofüüsika professor Varssavis ja Rostovis Doni ääres Elmar Rosenthal (1873–1919), kes aga jaanuaris 1919 suri. Nüüd pöörduti abi saamiseks soomlaste poole. Kokku sai Tartu ülikool Soomest seitse õpetlast, nende hulgas ka rahvusvaheliselt tunnustatud geograafi Johannes Gabriel Granö (1882–1956), kes töötas Tartus kuni aastani 1923. Granö valdas peale soome ja rootsi keele veel vene, saksa ja prantsuse keelt ning sai hakkama tatari, kasahhi ja eesti keelega. Keele kohta on ta teinud järgmised allakriipsutustega eestikeelsed märkmed: Kas mina Eesti rahva jaoks siin või Eesti rahvas minu jaoks? Kas pean mina eesti keele ära õppima või peab Eesti noorsugu minu keele ära õppima? Vastus selge: Ma pean ennast selles suhtes ohverdama, et minu tööst oleks võimalikult suur kasu./---/ Mujal on ka nõnda lugu: Inglismaal ei loe professorid saksa keeles. Ka Rootsis mitte eesti keeles. Mõõduandev on rahvas, mis tahab elada, mitte kui suur see rahvas on. 1920. aasta alguses hakkaski Granö loenguid pidama eesti keeles.

Granö rajas ülikoolis geograafia kabineti, mis hiljem sai instituudi õigused. Selle raames pandi alus nii Eesti loodusruumide kui ka inimese poolt kujundatud sotsiaalruumide: maakondade, kihelkondade, linnade ja alevite uurimisele. Lisaks sellele osales Granö paljude rahvuslike institutsioonide, nagu nt Kodu-uurimise Toimkonna ja Tartu Linna Uurimise Toimkonna juhtimises, eestikeelse teadusterminoloogia komisjonis, eriti aga Eesti maakondlike koguteoste väljaandmises. Granö ajal sai geograafia Tartu ülikoolis keskse koha. Granö poolt püstitatud sihti kodumaa uurimisest ja eesti kultuuri arendamisest jälgisid tema õpilased. Tartu ülikoolis koolitati välja eesti rahvusest kutselised geograafid ja maateaduse õpetajad ning hakati välja andma uurimusi nii eesti kui ka võõrkeeltes. Teaduse sisemisele loogikale ja praktilistele vajadustele tuginedes pandi Granö õpilase Edgar Kanti (1902–1978) poolt 1928. aastal alus inimgeograafilisele institutsioonile. Selleks oli Tartu Ülikooli Majandusgeograafia Seminar (alates 1939 instituut) koos oma üllitiste sarjaga. Mõlemas geograafia institutsioonis arendati nii puhast kui ka rakendusteadust. Esimest publitseeriti põhiliselt võõrkeeles (saksa, prantsuse, inglise), teist eesti keeles. Rakendusuuringute näiteks on Eesti uue haldusjaotuse väljatöötamine Kanti õpilase Endel Krepi (1908–1983) poolt. Puhta teaduse arendamiseks rajatud Eesti Teaduste Akadeemias (1938) oli geograafia esindatud Edgar Kanti isikus, kes juhatas loodus- ja humanitaarteaduste sektsiooni. Tartu ülikooli raames jäi välja arendamata kartograafiline suund ja institutsioon, kuigi August Tammekann (1894–1959) ja eriti Edgar Kant arendasid temaatilist kartograafiat. Teatud määral korvas seda 1938. a moodustatud Eesti atlase toimetus (peatoimetaja E. Kant, teine geograaf A. Tammekann). Geograafia institutsioonide täielikku väljaarenemist Eestis pidurdas II maailmasõda ja 1940 alanud anneksiooni ja okupatsioonide ajajärk. Veel 1940 tegi Kant, pärast seda kui ta oli uute võimude poolt ülikoolist vallandatud, katse pääseda kartograafiaalasele uurimistööle Moskvasse.

Image	Image	Image
Johannes Gabriel Granö (1882–1956)	Edgar Kant (1902–1978)	August Tammekann (1894–1959)

Geograafia institutsioonid annekteeritud Eestis

II maailmasõda hajutas Granö poolt rajatud ja Kanti poolt edasi arendatud Eesti geograafiakoolkonna. Tartu ülikooli ei jäänud ühtegi kutselist geograafi. Kuna aga õpetajaid oli vaja koolitada, moodustati 1944. a matemaatika-loodusteaduskonnas geograafia kateeder, mida esialgu juhatas geoloogiadoktor Karl Orviku (1903–1981), järgmisest aastast aga varem kooliõpetajana töötanud geograafiamagister Jakob Kents (1883–1947). Viimase surma järel juhatas seda (1947–1968 geograafia ja seejärel kuni 1975 füüsilise geograafia kateedrit) samuti varem kooliõpetajana töötanud ja 1948 loodusgeograafia alal teaduskraadi omandanud Endel Varep (1915–1988, alates 1975 professor). Tollane geograafia kateeder oli pigem õppe- kui teadusasutus. Töötati N. Liidus koostatud õppekavade alusel. Geograafiliste õppeainete hulka kuulus ka nt looduse ümberkujundamise stalinlik plaan. 1/3 õpetatavatest ainetest olid kas propagandistlikud või (meesüliõpilastele) militaarsed (viimastele oli pühendatud üks terve nädalapäev ning suvised sõjaväelaagrid). Sõjaeelses Eestis ja välisriikides õpetatut ja publitseeritut peeti kahjulikuks, vaenulikuks ja tagurlikuks. Terminoloogias ja üldises sõnavaras asendati juba väljakujunenu vene keelest tõlgitud nõukogulike sõnanditega. Geograafiaalast teaduskraadi oli tollal valitsenud eeskirjade kohaselt võimalik omandada vaid Moskvas ja Peterburis/Leningradis. Viimases kaitses 1956 kandidaadi kraadi Salme Nõmmik (1910–1988), kellest sai Moskvas doktorikraadi kaitsmise (1970) järel majandusgeograafia professor. 1958/1960–1975 oli kandidaadikraadi võimalik kaitsta ka Tartu ülikoolis. Doktorikraadi taotlemiseks kohapealsed õigused puudusid. Alates 1960. a ilmusid ülikooli toimetiste sarjas ka geograafiaalased tööd, alguses eesti, siis vene keeles. Iga uue toimetise trükkimiseks tuli hankida eriluba Moskvast. 1960. aastate teisest poolest oli võimalik kasutada ja viidata ka Läänes ilmunud ning vene keelde tõlgitud töid (eriti matemaatiliste meetodite rakendamise alal). Otseselt olid kasutatavad vaid Soome geograafiaväljaanded Terra ja Fennia. Tavaliselt aga nendele eesti geograafid oma kirjutistes eriti ei viidanud, v. a siis, kui neid oli refereeritud mõnes venekeelses väljaandes. 1960. aastate keskel asus geograafiakandidaat Ants Raik (1931–1994) korraldama territoriaalplaneerimise alaseid rakendusuuringuid.

Seni ühtne geograafia kateeder jagunes 1968 loodus(füüsilise)- ja majandusgeograafia kateedriks. Lisaks Tartu ülikoolile on geograafiat ühel või teisel määral õpetatud veel Tallinna Polütehnilises Instituudis (praegu Tallinna Tehnikaülikool) ja Eesti Põllumajanduse Akadeemias (praegu Eesti Maaülikool), kuid neis puudusid omaette kateedrid. Alates 1990. aastast on geograafia lülitatud ka Tallinna Ülikooli (TLÜ) õppekavadesse, millega tegelevad nii TLÜ Ökoloogia instituut (loodusgeograafia, keskkonnakaitse) kui TLÜ Humanitaarinstituut (inimgeograafia, maastiku-uuringud).

1946. a uuesti rajatud Teaduste Akadeemias (ENSV TA) geograafia instituuti ei moodustatud. Selles suhtes erines Eesti enamusest teistest nn liiduvabariikidest. Küll moodustati üleliidulise (praeguse Vene) Geograafia Seltsi juhtimisel 1955. a Tallinnas Eesti Geograafia Selts (EGS), mis hakkas alates 1957. a välja andma aastaraamatuid jt publikatsioone. Vormiliselt arvati EGS mitte ülikooli, vaid ENSV TA juurde. Tartus moodustati EGSi Tartu osakond, mille koosseisu hõlmati teisedki Lõuna-Eestist pärit seltsi liikmed. EGS on tänapäevani ainuke geograafiaalane teadusasutus väljaspool Tartu ülikooli.

Image

Lisaks nendele kahele asutusele asus geograafe tööle veel mitmetesse teistess teadusasutustesse, kus neil aga puuduvad seniajani omaette institutsioonid. Mitmetel juhtudel on geograafid sidunud end rakenduslike projektidega ning töötanud lepingu alusel kas ülikoolis või mõnes teises asutuses. Võrreldes teiste erialadega on selliste lepinguliste projektide maksumus olnud aga suhteliselt väike. Suhteliselt palju geograafe on tegevad ka loodus- ja keskkonnakaitse asutustes. Umbes pooled geograafia eriala omandanutest on leidnud tööd haridussüsteemis.

Geograafia väljaarendamise võimalusi taasiseseisvunud Eestis

Oluliseks institutsiooniliseks muutuseks Tartu ülikoolis pärast Eesti taasiseseisvumist on kahe kateedri alusel kolme (loodusgeograafia ja maastikuökoloogia, geoinformaatika ja kartograafia ning inimgeograafia ja regionaalplaneerimine) õppetooli moodustamine ning nende ühendamine geograafia instituudiks 1992. Sellega oleks justkui toimunud geograafia taasühinemine. Erinevalt nt naaberriigist Rootsist ei tekkinud Eestis ka nõukogude ajal lõhet loodus- ja inimgeograafia vahel ning Tartu ülikoolis eraldus 1961 matemaatika-loodusteaduskonnast bioloogia-geograafiateaduskond. Viimase koosseisus oli omaette geograafia osakond, mida juhatas ühiskondlikel alustel loodusgeograafia kateedri juhataja. Majandusgeograafia kateedri juhataja (1979–1984) Mart Vabari katse eralduda bioloogia-geograafiateaduskonnast ning liituda majandusteaduskonnaga ei leidnud kateedri õppejõudude poolt toetust. 1984–1992 oli Tartu Ülikooli majandusgeograafia kateedri juhatajaks professor Ann Marksoo (s 1930), kelle uuringud keskendusid põhiliselt Eesti asustuse ja rahvastiku uurimisele. Oluliseks erinevuseks tänapäeva ja nõukogude aja vahel on see, et kindlate isikutega (E. Varep, S. Nõmmik) seotud professuurid on muudetud koosseisulisteks viieks aastaks valitavateks ametikohtadeks.

Tänane päev

2007. aastal toimunud Tartu Ülikooli Loodus ja Tehnoloogiateaduskonna (LOTE) moodustamisega muutus Geograafia Instituut geograafia osakonnaks Ökoloogia ja Maateaduste Instituudi (ÖMI) koosseisus. 2016. aasta 1. jaanuarist kehtib ülikoolis uus akadeemiline struktuur, mille moodustavad neli valdkonda: humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, sotsiaalteaduste valdkond, meditsiiniteaduste valdkond ning loodus- ja täppisteaduste valdkond. Viimasesse kuulub ka ökoloogia ja maateaduste instituut, millle koosseisus on geograafia osakond. Geograafia osakonna juhataja on geoinformaatika kaasprofessor Evelyn Uuemaa ning osakonna koosseisus on kolm õppetooli, mille eesotsas on korralised professorid: Ülo Mander loodusgeograafia ja keskkonnatehnoloogia, Tiit Tammaru inimgeograafia ja regionaalplaneerimise ning Tõnu Oja geoinformaatika ja kartograafia õppetoolis. 

Professorid suunavad ka õppetoolide teadusuuringute üldsuundi. Suunad jagunevad erialadeks. Viimaste eesotsas on oma aineterühma hästi valdavad teadlased, kes kujundavad välja erialase õpetuse ja vastutavad selle läbiviimise eest. Nii juhib inimgeograafia õppetooli rahvastikugeograafia suunda linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru, kultuurigeograafia ja Eesti geograafia suunda kaasprofessor Taavi Pae, majandusgeograafia suunda regionaalplaneerimise kaasprofessor Garri Raagmaa. Samasugune korraldus on ka teistel õppetoolidel. Näiteks loodusgeograafias juhib klimatoloogia suunda klimatoloogia professor Jaak Jaagus.