Karin Torpan kaitseb doktoritööd „Tenure transitions and residential mobility of migrants: evidence from three Nordic welfare states“

30. jaanuaril kl 14.15 kaitseb Karin Torpan inimgeograafia ja regionaalplaneerimise erialal doktoritööd „Tenure transitions and residential mobility of migrants: evidence from three Nordic welfare states“ („Sisserändajate eluasemeomandi vahetuse ja elukohamobiilsuse erinevused kolme Põhjamaa heaoluriigi näitel“).

Juhendajad:
professor Tiit Tammaru, Tartu Ülikool
kaasprofessor Anneli Kährik, Tartu Ülikool
professor Jussi Sakari Jauhiainen, Turu Ülikool

Oponent:
vanemteadur Rikke Skovgaard Nielsen, Aalborgi Ülikool

Kokkuvõte
Ränne arenenud riikidesse on rekordkõrge. Kuigi sisserändajad aitavad leevendada vananeva elanikkonna survet ning tööjõu ja oskuste puudust kogu Euroopas, kaasneb sellega väljakutseid vastuvõtvas riigis. Üks keskseid probleeme on sisserändajate majutamine niigi keerulistes eluasemeturu tingimustes. Doktoritöö autor analüüsis Helsingisse, Stockholmi ja Oslosse äsja elama asunute eluteed uues riigis, et mõista paremini elukohapõhist lõimumist. Pikaajalised rahvastikuandmed võimaldasid käsitleda seoseid sisserändajate eluaseme omandamise või üürimise valikute ja elukoha piirkondade vahel ning teha kindlaks, kuidas on need protsessid seotud immigrantide paigutusega tööturul ja teenitava sissetulekuga. Tavaliselt alustavad sisserändajad üürnikena madalama hinnatasemega piirkondades. Uurimistöö autor püstitas küsimuse, kuidas inimestega seotud tegurid, nagu sissetulek, aga ka linnade eluasemestruktuur mõjutavad nende edasist eluasemeteed. Teiseks oli luubi all sisserändajate töökoht. Selleks analüüsiti omavahel seotud integratsiooni külgi: majandusharu nišši ja töö füüsilise asukoha segregatsiooni. Autor tuvastas, et sisserändajate elukohapõhist lõimumist kujundab isiklike ressursside ja eluasemeturu võimaluste kombinatsioon. Erinev eluasemepoliitika linnades mõjutab edasist eluaseme omandamist või kõrgema sissetulekuga piirkonda kolimist. Helsingi eluasemepoliitika ja sotsiaaltoetused võimaldavad sisserändajatel suhteliselt kiiresti leida stabiilse elukoha ja tõusta tööjõuturul, ent Stockholmis piirab kinnisvara kõrge hind ja üüripindade vähene kättesaadavus parematesse elamupiirkondadesse liikumist. Oslos toetab tugev sotsiaalpoliitiline raamistik lõimumist ning eluasemeturul eelistatakse omandit, mis suurendab sisserändajate võimalusi koduomanikuks saada ja rikkust koguda. Samas asuvad taskukohased eluasemed sageli madala sissetulekuga ja suure segregatsiooniga piirkondades.